1. Ma tahan *sööma* hommikusööki. (Hinweis: nach dem Modalverb „tahtma“ benutzt man den Infinitiv)
2. Ta otsustas *lähtma* varakult. (Hinweis: nach „otsustama“ folgt der Infinitiv)
3. Meie peame *õppima* eesti keelt. (Hinweis: „peama“ verlangt den Infinitiv)
4. Kas sa saad *ujuma* hästi? (Hinweis: nach „saama“ steht der Infinitiv)
5. Nad kavatsevad *ostma* uue auto. (Hinweis: „kavatsema“ wird mit Infinitiv gebraucht)
6. Ma jään *ootama* sind siin. (Hinweis: nach „jääma“ + Infinitiv)
7. Ta lubas mulle *aitama*. (Hinweis: „lubama“ erfordert den Infinitiv)
8. Me püüame *lahendama* probleemi. (Hinweis: „püüdma“ gefolgt vom Infinitiv)
9. Sa pead *magama* piisavalt. (Hinweis: „pidama“ + Infinitiv)
10. Nad soovivad *rändama* suvel. (Hinweis: „soovima“ mit Infinitiv)

1. Ma tulin siia *rääkima* sinuga. (Hinweis: nach „tulma“ + Infinitiv als Zweck)
2. Ta läks poodi *ostma* leiba. (Hinweis: „minema“ + Infinitiv für Ziel)
3. Me jäime *ootama* bussijaama ees. (Hinweis: „jääma“ + Infinitiv als Handlung)
4. Õpetaja palus mul *kirjutama* lause. (Hinweis: „paluma“ + Infinitiv)
5. Lapsed hakkasid *mängima* aias. (Hinweis: „hakkama“ + Infinitiv)
6. Ta on võimeline *aitama* teisi. (Hinweis: „võimeline“ + Infinitiv)
7. Enne magamaminekut me peame *puhastama* hambad. (Hinweis: „peama“ + Infinitiv für Notwendigkeit)
8. Nad jäid *kuulama* uut muusikat. (Hinweis: „jääma“ + Infinitiv)
9. Ma unistan *reisima* paljudesse riikidesse. (Hinweis: „unistama“ + Infinitiv)
10. Ta on valmis *aitama* raskustes. (Hinweis: „valmis“ + Infinitiv)